Oluline info streigi läbiviimise kohta

Streik ja toetusstreik on teemad, mis viimastel nädalat ohtralt käsitlemist on leidnud. Samas ei ole streik, kui mõjutusvahend oma töötingimuste parandamise nõudmiseks töösuhetes, Eestis just laialdast kasutamist leidnud. Seetõttu on teema paljudele võõras ning tekitab ohtralt küsimusi. Järgnevalt toome välja küsimused, millega viimastel nädalatel riikliku lepitaja poole on kõige sagedamini pöördutud ning vastused neile.
Mis on streik?
Streik on töökatkestus, mis toimub töötajate algatusel. Eesmärgiks on saavutada tööandjalt järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes. Näiteks soovivad töötaja, et tööandja tõstaks nende töötasu, pikendaks puhkust, muudaks töökorraldust.
Millal tohib streikida?
Streikida tohib juhul, kui pooled on eelnevalt püüdnud rahumeelselt oma erimeelsusi lahendada, kuid see ei ole õnnestunud ka lepitaja vahendusel. Streikimine tuleb põhjalikult ette valmistada. Streigi toimumisest peab streigi korraldaja tööandjale, lepitajale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult ette teatama vähemalt kaks nädalat. Teates peab olema selgelt kirjas, mis põhjusel streik toimub ehk mida streikijad nõuavad, millal streik algab, kaua kestab ja kes streigis osalevad.
Millal tohib korraldada toetusstreiki?
Toetusstreiki korraldatakse streikivate töötajate toetuseks. Seega on toetusstreigi eelduseks, et samal ajal toimub streik. Toetusstreikijad toetavad streikijate nõudmisi (kui streikijad nõuavad oma töötasu tõstmist, siis toetusstreikijad oma aktsiooniga annavad märku, et ka nemad leiavad, et streikijate töötasu tuleks tõsta). Toetusstreik ei või kesta üle kolme päeva ning sellest tuleb tööandjale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult vähemalt kolm päeva ette teatada. Kui streigi korraldamise eelduseks on eelnev lepitusmenetluse läbimine streiki korraldavate töötajate ja nende tööandja vahel, siis enne toetusstreigi korraldamist lepitusmenetlust läbima ei pea. Põhjuseks asjaolu, et toetusstreikijate ja nende tööandja vahel töötüli ei ole.
Kas töötajad tohivad streikida/toetusstreiki korraldada, kui nad ei ole ametiühingu liikmed?
Streikimine ja toetusstreigi korraldamine ei ole ainult ametiühingu õigus. Kui streigiks või toetusstreigiks vajalikud toimingud on korrektselt teostatud, on ka ühingutesse mitte kuuluvatel töötajatel õigus neid aktsioone korraldada. Meeles peab pidama, et kui ise lepitusmenetlust läbinud ei ole (puudub seos lepitusmenetluse läbinud töötajate ühinguga), ei tohiks streikida. Panustada saab toetusstreiki korraldades. Kui asutuses on lepitusmenetluse läbinud ametiühing ja hulk töötajaid, kes ühingusse ei kuulu, kuid sooviksid samuti oma arvamust just streikides (mitte toetusstreiki korraldades) väljendada, on see võimalik. Põhjuseks asjaolu, et kollektiivsetes töösuhetes võib ametiühing esindada ettevõtte kõiki töötajaid.
Kas tohib streikida, kui asutuses on sõlmitud kollektiivleping?
Läbi kollektiivlepingu on töötajatel võimalik saavutada paremaid töötingimusi. Tööandjale annab kollektiivleping kindluse, et seni kuni kollektiivleping kehtib ning tema omapoolseid kohustusi täidab, töötajad samade tingimuste parendamise nimel streikida ei tohi. Toetusstreigi korraldamise võimalust see aga ei välista. Pooltel on võimalik kollektiivlepingut sõlmides küll kokku leppida ka teistsuguses töörahu klauslis, mis näiteks välistab ka toetusstreigi korraldamise. Seega tuleks enne streigi või toetusstreigi korraldamist meelde tuletada, milles kollektiivlepingut sõlmides kokku sai lepitud.
Mida teha streigi/toetusstreigi ajal töötajaga, kes aktsiooniga ei ole ühinenud?
Streigis ja toetusstreigis osalemine on vabatahtlik ja loomulik on, et kõik ei soovi nende aktsioonidega ühineda. Need töötajad ja tööandja jätkavad töölepingu täitmist vastavalt seal kokkulepitule ehk töötaja peab tegema tööd, tööandja talle selle tagama ja maksma töötasu. Olukorras, kus suur hulk töötajaid tööd ei tee, ei pruugi ka nendel töötajatel, kes aktsioonidega ei ühinenud, olla võimalik oma tööd teha. Sellisel juhul võivad töötaja ja tööandja näiteks kokku leppida võimalikes alternatiivsetest ülesannetes, mida töötaja oleks valmis aktsiooni perioodil täitma, mis teistest töötajatest ei sõltu. Samas võib juhtuda, et parim lahendus on, et selline töötaja jääb neil päevil lihtsalt koju. Töötasu on tal selle aja eest siiski õigus saada, kuna töötakistus ei ole tema poolt põhjustatud.
Kas tööandja tohib töötajal streigis/toetusstreigis osalemise keelata?
Tööandja ei tohi keelata töötajatel streikimist või toetusstreigis osalemist. Töötajal on õigus sellel ajal töötegemisest keelduda. Rakendada hilisemaid sanktsioone töötajate osas, kes osalesid seaduslikus streigis või toetusstreigis just selle pärast, et töötajad neid aktsioonides osalesid, on samuti keelatud.
Kas töötajale tuleb maksta töötasu streikimise/toetusstreigis osalemise aja eest?
Tööandja ei pea streikivale või toetusstreigis osalevale töötajale streikimise aja eest töötasu maksma.
Kas töötaja peab streikima/ toetusstreigis osalema, kui töötajate üldkoosolek või ühing on otsustanud, et streigitakse/korraldatakse toetusstreik?
Streigist ja toetusstreigist osavõtt on vabatahtlik. Töötaja ei pea streikima, vaatamata sellele, et enamus tema kolleegidest on sellise otsuse teinud. Jääb tema otsustada, kas olla teiste töötajatega solidaarne või mitte. Streikijatel ja toetusstreigis osalejatel ei ole lubatud takistada aktsiooniga mitteühinenud töötajate tööleasumist.
Kelle käest saada töökohal informatsiooni toimuma kohta?
Kõige informeeritum inimene streigi/toetusstreigi situatsioonis peaks olema streigijuht. Tema on kohustatud rakendama meetmeid tööandja vara säilimiseks, seaduslikkuse ja avaliku korra tagamiseks ning jagama ka vajalikku informatsiooni.

Riikliku Lepitaja Kantselei

Otsus menetluse lõpetamise kohta

Eesti Haridustöötajate Liidu ja Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Linnade Liidu ning Eesti Maaomavalitsuste Liidu vahelise kollektiivse töötüli lepitusmenetluse lõpetamise kohta

Riikliku lepitaja kohusetäitja menetluses on 17. jaanuarist 2012 kollektiivne töötüli Eesti Haridustöötajate Liidu, kui töötajate esindajate ja Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Linnade Liidu ning Eesti Maaomavalitsuste Liidu, kui tööandjate esindajate vahel, õpetajate 2012. aasta töötasu alammäärade tõstmise küsimuses. Eesti Haridustöötajate Liit esitas 21.02.2011 ettepanekud õpetajate töötasu alammäärade tõstmiseks 2012-2014. aastal. Osapoolte vahel toimus kolm läbirääkimiste vooru, mis lõppesid tulemusteta ning omavahel kokkuleppele ei jõutud.

Eesti Haridustöötajate Liit esitas avalduse töötüli lepitamiseks 12.01.2012. Riikliku lepitaja kohusetäitja võttis töötüli menetlusse 17. jaanuaril 2012, vastavalt kollektiivse töötüli lepitaja põhimääruse punktile 13. Menetluse esimeses etapis kohtus riikliku lepitaja kohusetäitja töötüli asjaolude väljaselgitamise eesmärgil eraldi Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Eesti Haridustöötajate Liidu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatega.

Eeltoodust tulenevalt kutsus riikliku lepitaja kohusetäitaja kokku 01.02.2012 lepituskoosoleku. Koosolekul jäid Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit seisukohale, et ei näe võimalust õpetajate töötasu alammäärade tõstmiseks 20 % ulatuses 2012. aastal, kuna riigieelarves ja kohalike omavalitsuste eelarvetes ei ole selleks vahendeid ette nähtud. Samas esitasid Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit teatise, et neil puudub volitus palgaläbirääkimiste kaudu võtta kohalikele omavalitsustele rahalisi kohustusi. Kohalike omavalitsuste kohustuste täitmiseks vajalikud vahendid sõltuvad riigi, sh Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu otsustustest.

Eesti Haridustöötajate Liit jäi oma seisukohale kindlaks, pidades vajalikuks õpetajate töötasu alammäärade tõusu 20 % võrra 2012. aastal. Kuna kokkulepet ei saavutatud otsustati osapoolte vahel koostada ja allkirjastada eriarvamuste protokoll.

06.02.2012 edastas riikliku lepitaja kohusetäitja osapooltele Eesti Haridustöötajate Liidu ja Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Linnade Liidu ning Eesti Maaomavalitsuste Liidu vahelise kollektiivse töötüli eriarvamuste protokolli nr 3-1/2. Osapooled allkirjastasid selle 09.02. ja 13.02.2012.

Arvestades väljakujunenud olukorda ja asjaolusid otsustab riikliku lepitaja kohusetäitja lõpetada kollektiivse töötüli lepitusmenetlus Eesti Haridustöötajate Liidu ja Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Linnade Liidu ning Eesti Maaomavalitsuste Liidu vahel leppimust saavutamata, vastavalt kollektiivse töötüli lepitaja põhimääruse punktile 26.

Riikliku lepitaja kohusetäitja peab oluliseks, et sotsiaaldialoog haridussektoris jätkuks ning loodab, et 14. veebruaril 2012 toimuv kohtumine Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu vahel on tulemuslik ning looks aluse leppimuse saavutamiseks 2013. aasta osas.

Samuti peab riikliku lepitaja kohusetäitja oluliseks, et lepituskoosolekul kõlanud seisukohad selles osas, et Haridus- ja Teadusministeerium oma hallatavate koolide osas ja kohalikud omavalitsused, kui koolipidajad otsivad võimalusi õpetajate töötasu tõstmiseks ka sellel aastal, saaksid teoks.

Riikliku lepitaja kohusetäitja teeb Eesti Linnade Liidule ja Eesti Maaomavalitsuste Liidule ettepaneku viia sisse oma põhikirjadesse täiendus, mis võimaldaks neil kollektiivlepingu seaduse kohaselt olla täievoliline partner palgaläbirääkimistel.

Henn Pärn
Riikliku lepitaja kohusetäitja

Riikliku Lepitaja Kantselei

Menetlusse võtmine

Riiklik lepitaja võttis 17.01.2012 oma menetlusse kollektiivse töötüli Eesti Haridustöötajate Liidu, Eesti Linnade Liidu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja Vabariigi Valitsuse vahel õpetajate 2012. aasta töötasu alammäärade tõstmise küsimuses. Avalduse töötüli lahendamiseks esitas Eesti Haridustöötajate Liit 12.01.2012.

Riikliku Lepitaja Kantselei